Rastapatside AJALUGU

Rastapatsid (ka pusapatsid) on iidne soeng, mida on kantud paljudes kultuurides kõikjal maailmas ja mille ajalugu ulatub vähemalt 2500 a eKr. Rastapatse on erinevatel eesmärkidel kandnud India sādhu‘d ehk pühamehed, Egiptuse vaaraod, Polüneesia saarlased, Aafrika hõimud, jaapanlased, hiinlased, kreeklased, keldid, viikingid, filipiinod, aborigeenid, Ameerika põliselanikud, Rastafari liikumise järgijad Jamaical, Poola nõiad, Siberi šamaanid ja muud rahvad. Järgnevalt süveneme rastapatside laiaulatusliku ajaloo üksikasjadesse

Juuksed lähevad ajapikku iseenesest pusasse, kui neid ei kammita. See ongi põhjus miks peavad emad oma tütarde takuseid juuksed pidevalt lahti kammima. Seetõttu võib arvata, et paljud meie eellastest olid  jahi- ja korilusajal selliste juustega. Juba üksnes selle pärast ei saa me öelda, et rastapatsid pärinevad vaid ühest kindlast kultuurist. Sellised pusapatsid ei näinud aga ilusad ega ühtlased välja nagu tänapäeva hoolika käsitööna valminud rastapatsid.

Kui inimkond hakkas linnastuma, tekkisid tsivilisatsioonid ja defineeritumad kultuurid. Mõned neist andsid sellele soengule tähenduse ja hoidsid seda pärandit rohkem kui teised ja sellepärast on nendel kultuuridel rohkem tõestust, et nad kandsid oma juukseid sedasi. Selle tõestuseks on säilinud kunstiteosed, maalid, kirjutised, vaasid, koodeksid, kirjeldused ja ka tänaseni säilinud kultuursed kombed.

Kuigi pusapatside soeng on tuhandeid aastaid vana siis enamus inimesi seostatavad seda soengumoodi ikka just Rastafari liikumisega – ka Eestis nimetame me neid just rastapatsideks. Tegelikult on Rastafari liikumine väga noor, see sai alguse 1930. aastatel ja kandis algselt nime Nyabinghi. Võrdluseks võib tuua isegi Eesti Vabariigi, isegi see on kauemat aega eksisteerinud kui Rastafari liikumine. Sellepärast võime me soovi korral seda soengut hakata nimetama neutraalsemalt, näiteks pusapatsideks.

Sellegipoolest tuleb tunnustada, et Rastafari ja nende reggae-muusika tegi selle soengu legendaarseks, populariseeris seda ja andis sellele just selle tähenduse, mis on meie modernsetes kultuuriruumides praeguseni tuntud. See on aga vaid üks viis, kuidas seda soengut tõlgendada ja seostada.

Indias nimetatakse rastapatse jatta‘deks ja neid on pühamehed sādhu‘d kandnud tuhandeid aastaid. See soeng tähistab nende jaoks pühendumist vaimsel teekonnal, enamasti kannavad neid shaivistid – jumala Shiva järgijad. Shival endal on ka legendi järgi pikad ja jõulised rastapatsid, mis voolavad nagu püha jõgi Ganges. Enne Kolumbuse tulekut olid maiade ja asteekide preestritel samuti pikaks kasvatatud rastapatsid. Pikaks kasvatatud rastapatse kandsid ka Ameerika põliselanikud ehk indiaanlased, seejuures on tänaseni säilinud mitmeid pilte nende pustatunud juustega hõimupealikest ja sõjameestest.

Mõnedel Aafrika hõimudel on rastapatside kandmise traditsioon seotud jahi-ja sõjameestega. Etioopialastel olid rastapatsid vaid sõja ajal, nende kandmine sümboliseeris vastupanu ja vabadust. Ajaloost on ka näha, et orjastatud rahvad olid tihti kiilakaks aetud, seega on oma ürgse krooni tagasikasvatamine võimas vastupanu sümbol. Senegalis kannavad rastapatse Baye Falli rahvas, kes on islamistid. Varajased kristlased kandsid samuti rastapatse ja selle soenguga leidub ka paar tegelast Piiblis, näiteks Samson. Kusjuures siit tulebki rastafaridele tähtis Nazarethi vanne, mis õpetab järgijatel mitte lõigata oma juukseid. Selle tulemusena võivad juuksed hakata pusastuma, eriti kui kandjaks aafriklane, kuna nende juuksetüüp on selline, mis laseb juustel veelgi kergemini sõlme minna.

Inglismaal nimetati Shakespeare’i aegadel rastapatse nimetustega fairy locs / faerie locks / elf locks / elven locs ehk haldjapatsideks. Seega saab rastapatse haldjate kaudu veidi seostada ka Eesti mütoloogiaga.  Tänapäeval kannavad rastapatse ka uuspaganlike liikumiste liikmed, nagu Wicca nõidad ja muud new age‘i spirituaalsed grupid.

Kreeklaste skulptuuridel arhailisest perioodist ja ka nende vaasimaalidel on kujutatud rastapatsidega mehi. Minoa tsivilisatsiooni sünnikohas, Kreeta saarel, on leitud freskosid, millel on kujutatud mehi pikkade rastapatsidega. Levinud on ka arvamus, et mütoloogilise tegelase Meduusa maod sümboliseerivad rastapatse. Egiptsuses on mõndadel muumiatel ka säilinud korrapäraselt pusastunud patsid.

Viikingitel tekkisid rastapatsid tõenäoliselt soolase vee ja päikese koosmõjul, samal põhjusel tekivad rastapatsid ka näiteks surfaritel. Viikingite esteetikat on rastapatsidega seotud ka põhjamaade metal-muusika visuaalses kunstis nagu muusikavideod ja kostüümid. Keldi rahvad seostasid oma rastapatse madudega.

Eesti kultuuriruumis on rastapatsid üsna värske nähtus. Seetõttu saavad kandjad ise vormida selle tähendust ja konteksti. Sellegipoolest tulevad Eestile kõige lähimad pusapatsitraditsioonid Siberi šamaanidelt, Poola nõiadadelt, Viikingitelt/Keltidelt ja ka Ameerika põliselanikelt. Leidub teooriaid, mille kohaselt on eestlased läbi Siberi kaudu kauged sugulased indiaanlastega.

Tänapäeval seostatakse rastapatsidega hoopis kindlaid subkultuure. Rastapatse kannavad metal-muusika (eriti nu-metal), grunge, crust punk‘i, gooti, hiphop‘i ja reggae-muusika austajad. Samuti kannavad rastapatse surfarid, rulatajad, räpparid (eriti Soundcloudi räpparid), hipid, seljakotirändurid, trance-festivalidel käijad ja holistilise ja naturaalse elustiiliga inimesed. Rastapatse seostatakse ka neo paganlike liikumistega, India valgustumisteekonnaga, nõiandust ja metafüüsikat uurivate inimestega. Lisaks on rastapatse näha spordis ja filmides (nt “Matrixist”, “Kariibi mere piraatid” jms).

Kõike seda arvestades tundub veider, et mõnikord nimetatakse seda soengut kultuurivarguseks (ingl cultural appropriation). Rassistlikud arvamused, et valgenahalised ei tohiks rastapatse kanda, on lihtsalt asjatundmatud. Sellises olukorras on parim vastata rahulikult: “Mis kultuuri sa silmas pead? Rastapatsid on seotud kümnete iidsete kultuuridega, sealhulgas valgenahaliste kultuuride ajalooga.” Tuleb meeles pidada, et igaüks kes kannab rastapatse ei pea ilmtingimata kuuluma mingisugusesse liikumisse, väga paljud kannavad neid lihtsalt stiiliväljendusena ja esteetilistel eesmärkidel. Seega võib neid rahulikult kanda ükskõik kes – tähtis on vaid see, et see stiil teda kõnetaks.